Eurotrip

Kuna aega napib, siis on tegemist kiiresti kirjutatud ja praktiliselt läbilugemata jutuga :) Aga info annab muretsejatele edasi.

14.juuli 2010

Start Tõutsimäelt kell 10. Kõigepealt Võrru internetti, seejärel toidupoodi, panka ning turule. Suure hurraaga seadsime nina välismaa poole (kell oli siis täpselt 12.47), 1 km möödudes tabas meid teeremont. Ilm oli kuum ja motivatsioon suur, elasime üle. Auto oli läikima löödud ja üle lakutud lootuses, et Saksamaal on ilusad teed ja tolmu võib ainult unes näha. Esimene arusaamatus leidis peagi aset - Autoroute suunas meid Vastseliina kaudu, Lätisse, navi aga Valga. Otsustasime helistada viimast korda vanematele ja targematele – nemad pakkusid välja kolmanda variandi, minge läbi R6uge. Suureks üllatuseks oli pool maast kruusatee ning Lätisse asfalttee peale jõudes puhkusime auto tolmust puhtaks ja seda sõna otseses mõttes :) Ei saanudki aru, kas pea käis ringi puhkumisest või kuumusest. Läti läks ruttu, teeolud polnud just kiita, loomulikult võrreldes Tallinn-Tartuga, aga samas midagi väga hullu ka ei olnud. Ikkagi eestlastlik, “meil on pudrumäed palju kõrgemad” värk. Märkamatult jõudsime Leetu, peale piiri tegime väike kütusesüsti autole ning istusime korraks väljaspool autot ning nautisime 2 minutit jalgadesirutust. Seejärel läks kibekiireks kuna vihma hakkas tibutama. Selleks ajaks kui parklast väljusime oli paduvihm nii suur, et tekkis kahtlus, ehk peaks parklas ootama veel natuke.

Nähtavus oli hea.

Siiski eesmärgiks oli enne hilisõhtut ööbimiskoht leida ja seda kindlasti Lõuna-Leedus. Seega jätkasime teed suures vihmas ja äikses, karastavalt mõnus jahe õhk saabus samuti. Temperatuur langes ca 25 peale. Paari tunni möödudes oli taas soe päikseline suveilm ning Kaunasesse jõudes oli selge, et tuleb otsida koht ujumiseks. Selleks leidsime mingi Annekanali laadse veekogu, kus polnud küll liivaranda, kuid oli arvuliselt rajakesi läbi võsa, mis viisid otse vette, kus oli suureteraline hallikas liivapõhi. Ülimõnus! Ööbimiskoha otsingutel saime teada, et Statoli ei paku internetti ning muu tehnika samuti vaikib. Tabas infosulg. Kuna Kaunasest ida suunas asub suur paisjärv, siis eeldasime, et sealpool võib midagi leiduda. Eneselegi üllatusena oligi tee ääres aiaga piiratud kämping, kuid raha taheti meie jaoks liiga palju. Lõpuks maandusime Kaunase külje all asuvasse Neste tankla parklasse.

Viisime läbi piduliku mitmekäigulise söömaaja kaasavõetud toiduaeintest ning väsimuse suuruse tõttu ei viitsinud autosse korraliku magamist orgunnida. Lasime istmed alla, ehitasime olemasolevatest materjalidest päikesekaitsed akendele ning öölambi ja püüdsime suurest kuumusest hoolimata uinuda.

Unemati saabus u 12 paiku öösel. Päevane läbisõit 510 km. Kütusekulust niipalju, et Tõutsimäel mahutasime paaki 60 liitrit ning pagasina võtsime kaasa 2x10l ja 5l kanistrid. Ühe 10l kanistri tühjendasime Läti-Leedu piiri lähistel.

15. juuli 2010

Olime tublid ja ärkasime u 6 ajal, mis suuresti oli tingitud liigsest kuumusest autos. Tegime peale 15 minutist hambaarjade otsimist kiire hambapesu ja startisime 6.40 suunaga Marijampole linna, eesmärgiga Neste tanklat külastada. Kuna Leedus on reisi odavaim kütus, siis püüdsime pigistada sisse võimalikult palju kütust– plastnoa abiga 17 liitrit. Ei ütleks, et säästsime meeletu summa J Leedu-Poola piirile jõudsime 8.30. Liivar märkas võimalust ennast natuke kasida ja muid vajadusi rahuldada. Peale mõningast aega tuli Liivar tagasi õnneliku, kuid räsituna, saades kogemuse elu kõige jubedamast ja mustemast wc-st. Ei soovita!

Kuna kumbki meist ei armasta rekkaid ning eesmärk oli õhtuks kuhugi Põhja-Saksasse jõuda, siis valisime natuke ebaharilikuma marsruudi kui transiidi. Ilma peatusteta läbisime Suwalki ning miljon asulat, kus oli kiiruspiiranguks 60. Neid ühendasid meie jaoks ülikitsad asfaltkattega teed, millel puudusid igasugused ääred, st ei ole kruusa, ei ole poste, ei ole jooni, on asfalt ja on kohe muru ning nende reljeefi vahe korralikult suur. Leidus ka hulgaliselt löökauke. Kuna teedel puudusid ääred, siis lisaks muule olid sunnitud seal liikusma jalgratturid, jalakäijad, koerad ja traktorid.

Natuke moodsam tee (koos kruusast äärtega), kiiruspiiranguks 90.

Iga teine auto oli pisitilluke Fiat või vähemalt varustatud üüratult pika antenniga, mille abil saadakse infot politsei asukoha kohta. Taipasime üsna kiirelt, et kiiruspiirangud kui sellised kehtivad pigem turistide jaoks. Sõideti üle ja alt ja kurvis ja igaltpoolt. Imetlusväärne kuidas 10 kw mootoriga autodest võib taolisi kiirusi arendada. Rekadest ma parem üldse ei räägi. Kui nüüd autosõit välja jätta, siis vaated olid imelised, tee ääred piiratud pärnadest alleedega ning õige ohtralt oli kurgesid - kõigil kuumusest nokad lahti. Nägime väga ilusaid surnuaedu ning huvitavaid eluolusid.

Poola teedeäärne loodus on äärmiselt ilus.Mida rohkem lääne poole, seda paremad teed. See on üks laiematest.

Pikem närvesööv peatus tekkis ühes tundmatus linnas. Kuna sigaretisüütaja jaoturi kaitse kärssas läbi, siis uue otsingutel juhatati meid lähedalasuvasse elektroonikapoodi. Selgus, et pood ei asunud kuigi lähedal ning asula keskel viidi läbi suurt teeremonti, lisaks oli asula piiratud jõega, milletõttu olime sunnitud tunnikese veetma linnast väljasõitu otsides. Navi ei näita teeremonte. Uut kaitset ka ei saanud.

Peale sadu kilomeetreid jõudsime Toruni linna, mis oli äärmiselt ilus, kuid kuum (saavutasime päeva maksimumi 41 väljas ja 42,5 autos) ja tiheda liiklusega. Peatust ei teinud aja ja hügieenipuuduste tõttu. Järgnevalt põikasime läbi hääldamatust linnast nimega Bydgoszcz (büd´koššššš?). Vaikselt hakkas tekkima tüdimus ja väsimus, keerasime mõnekümmend km linnast eemal esimesse tanklasse, sealt ostsime külma vett ja jäätist ning tegime juuksed märjaks. Jätkus sõit piirilähedasse Szczecini. Kiire vahepeatus Shelli tanklas, seekord plastlusika abiga lisandus paaki 31 liitrit diislit. Peale piiriületust suundusime väiksesse linnakesse Penkunisse (kell 9 õhtul Eesti aja järgi). Jõudsime järeldusele, et oleme ära teeninud korraliku ööbimiskoha.

Meie ööbimiskoht, paistavad magamistoa aknad.

Peale mõningasi otsinguid leidsime kena maja veel kenama aiaga, kuhu peale läbirääkimisi pidama jäime. Sain tervituskingituse Saksa mesilaselt, kellelt sain nõela ja korraliku paistetuse. Ööbimine: kahepeale kokku maksis sealne olemine 36 eurot, mida võib pidada odavaks arvestades mugavusi. Tegemist oli eraldatud majaosaga, kuhu kuulusid magamis-, elu- ja söögituba, kaminaga esik (mida sellise kuumusega ei suutnud vaadatagi), vannituba koos saunaga. Luksust rohkem kui küll. Õhtusöök oli rändajatele kohane - kaasavõetud purgisupp, mille keeduspiraaliga kuumaks ajasime ning võileivad.

Üldiselt veendusime, et Poola on väga huvitav koht, kus on liiga kiired ja väiksed autod, kitsad teed, palju antenne ja kohutav sildimajandus. Poolakate usk on tõsiselt tugev, igas asulas on vähemalt 1 kirik, altar või surnuaed ning need on laitmatult ilusad ja korralikud. Huvitav on ka õuealadel murukatte puudumine, poodide ja söögikohtade parklad koosnevad liivast. Lehmad olid ka omamoodi, esimesed jalad olid müstiliselt tahapoole suunatud, tekkis tunne, et nad sageli kukuvad pea peale. Ja põllule jalgratta ja pangega lüpsma tulnud naised olid ka vahvad. Ei tea kuidas nad nende pangedega koju tagasi läksid.

Huvitav, kas keegi neid reklaame tegelikult ka loeb, möödas6ites me ei suutnud ühte pealkirja ka tabada..

Päeva kokkuvõtteks läbisime 865 km ning 14 järjestikuse tunniga. Mainimist vajab ka asjaolu, et autol puudub jätkuvalt konditsioneer.

16.juuli 2010

Hiline äratus, voodist välja 9, pesemine, hommikusöögiks puder ning võileivad, peale seda pakkimine. Maja perenaine mainis peale ärasulanud Kalevi shokolaadi üleandmist arusaajalt, et nad ei ole 6 nädalat vihma näinud. Kõik on loomulik. Tänaseks sihtmärgiks Warnemünde. Kuna olime Liivari täditütre Erlega vahelduva eduga suhelnud, siis kontrolli mõttes võtsime hoo maha Klockowi puhkeplatsil, et saada selgust tänase sihtmärgi otstarbekusest. Kärsitult oodates suutis Liivar 3 korda turvavöö kinnitada ning auto käivitada liikumiseks ükskõik millises suunas. Õnneks suutsin ta maha rahustada, kuna viimasel korral unustas liivar plätud auto ukse ette jätta, väljapoole loomulikult. Natuke aega hiljem selgus, et lähme Berliini, kus ootab meid üks tore alkoholipoe müüja koos Erle korteri võtmetega. Berliini jõudsime üllatavalt ruttu, kuid linnas sees oli hullumaja. Kuna tegemist on reede õhtuga, siis olid ummikud üüratud ning linnast välja viis kilomeetrite pikkune saba. Peale kümneid reastumisi ja ristmikuid jõudsime kesklinnast ca 5 km kaugusel asuvasse hubasesse korterisse. Kuumus oli selleks hetkeks meeletu, võttis pea tuikama ja jalad värisema. Tundsime, et kehal on tekkimas keskmisest tugevam vedelikupuudus. Pakkisime asjad ning vedasime korterisse, võtsime kiire dushi ning lähtuvalt navist vudisime 100m kaugusel asuvasse Aldisse. Navi loomulikult jätsime koju, sest pood pidavat lähedal asuma. Peale pooletunnist tiirutamist taipasime, et poodi enam ei eksisteeri antud aadressil. Tagasi koju ning teisele katsele, seekord võtsime navi kaasa, peale mõningast möödapanekut leidsime poe ning ostsime ohtralt erinevaid vedelikke ning kohalikku traditsiooni arvestades vorsti ja hapukapsast (bradwurst und sauerkraut). Teel koju võitis nälg kaine mõistuse ning tuli teha kiire kebab ja jätta äsjaostetud õhtusöök järgmiseks päevaks. Kebab oli huvitav, maksis kõigest 2 euri ning liha osakaal oli tibatilluke, kuid see-eest leidus seal vahel kõikvõimalikku ja võimatut. Püüan meenutada: krõbe sai seesami seemnetega, küüslaugukaste, lehtsalat, tomat, marineeritud paprika, sibul, fritüüritud praekartulid, natuke liha ning juustupulber. Sai oli nii krõbe, et tegime mõlemad huuled katki. Maitses hästi igatahes. Teepeal Liivar veendus, et õhtu ilma õlleta pole ikka päris see. Kuna alkoholipoe ühest õllest ei piisanud isu rahuldamiseks, siis Liivar läks uue poe otsingutele, kus oleks valikut ning soodsad hinnad. Peale tunnist äraolekut saabus ta rahulolevana ja 4 pudeli õllega. Õhtu kujunes lebamise ja olemise peale. Meeldiv on tõdeda, et toiduained on soodsad ning puuviljad värsked. Sattusin sõltuvusse jääteest, mille 1,5l pakk maksab u 7 eestlast. Mulle harjumatult ei asu piim teps mitte külmikus, vaid tetrapakendis ja mahlade vahel riiulil, muid piimatooteid ausaltöeldes ei leidnutki. Ma olen kindel, et enamus sakslasi ei ole kunagi lehma näinud või on näinud ja vaade ei meeldinud (üldiselt nad on siiski näinud – lillat Milka lehma).

Peale Poolat oli lõõgastava sõita laial teel ilma tõmblemata ja kiiruse võis valida praktiliselt oma suva järgi. Sõidu mõttes seni lihtsaim päev, läbisime 171 km ilma kiirustamata. Temperatuur kõikus 40 ringis. Ööd on samuti kuumad. Berliinis ei ole õhku ega tuult ning veendusime, et paketina müüdavate soojamaareiside m6tkus suvel on meie jaoks veel rohkem vähenenud.