Vahepealsed päevad..

Kuna saime netti ainult tunniks ajaks kohalikus McDonaldsis siinsete sõjaväes olevate poiste abiga, siis kiirekiire ning pilte ei ole võimalik lisada. Tänase päeva jutt tuleb hiljem. Oleme mägedes ääres ning homme Austriasse.

Kokkuvõtvalt: lossis, mägedes käidud. Koht on super, käisime tõstukiga mäe otsas ka. Tegime kõike, mida siinkandis tegema peab - kaasaarvatud päris kohalik bratwurst ja õlu. Elu jätkuvalt ilus. Kui õnnestub kuskil netti saada, siis on hästi, kui ei, siis alles Eestis - tagasi orienteeruvalt järgmine nädal kolmap-neljap. anname teada. Ilusat suve! Siin jätkuvalt 38-42 kraadi.

17. juuli 2010

Hommikul ärgates sadas vihma, terve öö oli sadanud. Hommikusöögiks kohalikud jogurtitaolised asjad ning kodusest materjalist võileivad. Seejärel riided pesumasinasse ja kella 11 paiku seadsime sammud Karl-Marx Strassele (selleks ajaks oli vihm vaibunud). Olime Erle juurde sõites märganud, et terve tänav on kõiksugu poekesi ja butiike täis. Päeva eesmärgiks oli uurida võimalikult palju ümbrust ja tegeleda mingil määral ka poodlemisega. Taaskord eksisime veidi teelt, kuna ei suutnud aru saada, mis pidi meie kodutänav kaardil asetseb J Tänaval oli õige ohtralt poode, eriti just selliseid, kus kõik asjad maksavad 1 eur ja neid võib võrrelda Eesti SuperBoxide, Novaluxide ja turupoodidega, kõik läikis ja hargnes õmblustest. Leidsime õnneliku juhuse tahtel paar H&M-i ja REM kingapoe. Ülejäänud putkad tegelesid toitlustusega, pakuti aasia, india, hiina ja jumal teab mis toite, palju oli ka Bäckerei’d.

Tänavaäärsed poekesed

Tagasi tulime Hermann Strasse kaudu, kus taas külastasime kebabiputkat – esimene päris tõeline kebab Saksamaa pinnal. Terve protsess viidi läbi silme all ning pakiti ilusti fooliumisse – kõik just nii nagu peab. Kuna kodu ei olnud kaugel, siis otsustasime köögis laua taga süüa. Õhtul käisime jalutamas veel natuke. Jalutada on Berliinis tore, kõik teed on kivikestest laotud ning hooned ilusad, kuigi ümbrust saime vaadata vaid kordamööda. Üks jälgis teed, teine vaatas ringi, kuna tänavad on paksult täis koerajunne, meie nina ees lasi üks tüdruk koeral rahumeeli keset tänavat oma asju ajada ning siis kõndis ükskõikselt edasi. Niiet, kes Berliini satub, see peab arvestama slaalomiga tänaval sitajunnide vahel. See pidavat olema seal tavaline.

Päevaga said päris paljud asjad selgeks. Peatusime Berliinis Neukölni linnaosas (Berliini kesklinn koosneb kaheksast linnaosast, antud linnaosa on neist kagupoolseim), kus suurema osa elanikest moodustavad türklased ja muud värvilised immigrandid. Türklasi on eriti ohtralt, kuna sõjajärgselt tõi Saksamaa Türgist odavat tööjõudu riiki üles ehitama ja siia nad jäidki. Suur osa neist ei oska senini saksakeelt ning elatub sots. rahast, mis ei ole sugugi väike (alates 750 EURi kuus). Töötamiseks motivatsioon puudub. Enamik elanikest on tumedanahalised ning naised kannavad pearätte või burkasid. Meie pildistamise peale pöörati pead ja vaadata pikalt järele hirmu tõttu. Paljud sealsetest elanikest teenivad raha mustal turul, müüakse varastatud esemeid, käib äri narkootikumidega. Väga palju varastatakse jalgrattaid (sealsed rattalukud on hoopis midagi mud kui meil need väiksed trossijupikesed).

Martinile mõeldes :)

Ühesõnaga kahtlustatakse kõike ja kõiki, kes teevad mida ebaharilikku. Neukölnis on üürid kesklinna odavaimad, kahetoalised alates 400-500 EUR-i kuu. Suurem osa elanikest üürib korterit, ostmine ei ole kuigi populaarne ning pealegi on kallis.

Berliini sakslastest üldiselt: erinevalt eestlastest, ei elata väljapoole ning ei võeta üüratuid laene. Häbiasi on elada üle oma võimete, ei võeta autosid liisingusse, ei osteta kinnisvara. Taolistele juhustele vaadatakse pigem halvasti. Inimesed on harjunud lihtsalt hakkama saama, ei taheta palju õppida, tööd teha. Ei saa öelda, et sakslased oleksid laisad, pigem nad ei ole harjunud palju pingutama. Meie jaoks imelik oli ka meeste vähesus, olid sellised tüdrukulikud isendid, üks hullemini kukimukitud kui teine, juuksed värvitud ja tohutud soengud ja asjad. Õõvastav lausa. Popp on teistest võimalikult palju erineda ja seda nad teevad, luues massi, kus kõik on äärmuslikud ehk siis tundus, et meie oleme pigem vaatamisväärsused oma tavalisusega.

Nämm-nämm.

Päev lõppes jubeda välimusega bratwurstiga ja sauerkrautiga. Vaatamata välimusele oli päris maitsev ning sööks teinekordki. Übergut.

Päeva kokkuvõte: autoga ei sõitnud, kõndisime jala ca 6 km.

18.juuli 2010

Berliini turisrmituur.

Eelmisel õhtul uurisime kõikvõimalikke transpordi hindu kesklinna ja tagasi (oleme 7-8 km kaugusel). Odavamaiks osutus autoga minna, eriti veel selletõttu, et pühapäeviti on kesklinnas parkimine tasuta. Hiljem küll selgus, et ilma rohelise kleepsuta ei oleks tohtinud üldse kesklinna sisenedagi. See on viimasel kümnendil Saksamaal kasutusele võetud seadus, kus igale sõidukile, mis tahab kesklinna siseneda, tehakse kõiksugu ülevaatused ja testid. Kui auto vastab kehtestatud normidele, siis saad o s t a omale kleepeka. Kui aga ei vasta, siis tuleb lisada katalüsaator või osta uus auto või siis ühistransporti kasutada (päeva pilet 100 eestlast, kuupilet jääb 500 ja 1000 vahele). Kogu ürituse eesmärgiks on väidetavalt kesklinnas õhusaastust vähendada, viimased mõõtmised pole siianii märgatavat puhtamaid tulemusi andnud. Võib panna arvatavasti samasse patta Tallinna paadi- ja müügimaksuga – palju kära aga kasu ei miskit. Seega läksime linna autoga, leidsime tasuta parkimiskoha ning tegime tutvust Berliini kuulsaima Alexsanderplatzi väljapanekuga, täiendasime sealset elektroonilist külalisteraamatut, uurisime raudteejaama ja kõike muud, mis teele sattus. Platsi kõrval kõrgus teletorn.

Alexanderplatz

Berliini miljonipeldik, ehitamine läks maksma kõigest €750,000. Eesti oma ei ole siinkohal isegi kõnetamist väärt mitte.

Liivar just ei armasta kõrgust, aga kuna sellist võimalust iga päev ei teki, siis otsustasime, et saame hakkama üleval käiguga. Ostsime piletid ning sisustasime meie sisenemiseni jäänud aja jäätise söömisega, kuum oli ja kõht ka tühja võitu. Torn koos antenniga on 368 meetrit kõrge, see koht kuhu külastajaid lasti oli 203 m kõrgusel. Kõige hirmsam kogemus asja juures ei olnudki kõrgus, vaid lift, mis liikus 6 korrust sekundis. Ülesse jõudes oli süda saapasääres, pulss laes ja kõrvad lukus. Üleval võis nautida vaateid 360 kraadi ning ajaline piirang puudus. Väga ilus oli, pilt on väärt rohkem kui tuhat sõna!

Tornist allatulek oli vastupidiselt ülesminekule, kõik organid olid peas. Teist korda ei tahaks vist minna. Aga kes pole varem käinud, neile soovitan soojalt :)

Järgmine sihtpunkt – Brandeburgi väravad. Liikusime mööda Unter den Lindeni tänavat, tegime visiidi praktiliselt kõikidesse suveniiripoodidesse. Huvitav oli jälgida, et iga järgnev väravatele lähemal asuv pood oli lisanud sama toote hinnale 50 € senti. Tarkustera edaspidiseks. Väravatest edasi jalutada enam ei jõudnud, kuna autoni oli ka veel pikk tee minna. Selleks valisime kanaliäärse tee – päike lõõmas, tuju jätkuvalt hea.

Brandeburgi väravad Trabandi taustal.

Jõudsime vaevalt pool km kõndida kui meid köitsid ilusad uued Volkswagenid teisel pool klaasi. Tekkis soov asja lähemalt uurida. Tegemist oli Volkswageni Foorumiga, kus olid esindatud kõik VW kontserni kuuluvad automargid. Välja olid pandud iga margi uusimad mudelid, ning kõiki võis näppida ja uurida palju süda soovis. Suu jookseb siianii vett kui meenutada. VW oskab autosid teha, pole midagi öelda, ökonoomne, praktiline ja ilus. Hoone -1 korrusel oli tasuta mehaanika näitus. Esitleti noorte uuenduslikke lähenemisi teemadel intregeerumine ning aja tajumine. Paljud eksponaadid liigutasid ennast ning toimisid koos vaatlejaga. Nii nukrana kui see ka kultuuriarmastajatele ei kõlaks, siis see hoone oli meie jaoks lisaks teletornile meeldejäävaim päeva jooksul nähtuist.

Eksponaat andis võimaluse istuda keset lumetormi.

Aparaat, mille ühes otsas on mootor ning teises otsas telliskivi. Ülekannete arv on aetud nii suureks, et kivi pöörab külge 12 triljoni aasta pärast (jälgisime hoolega, esimesed kolm hammakat liikusid, sealt edasi kõik seisis). Aga võta sa nüüd kinni ehk pöörab 11 triljoni pärast :)

Jõudsime 8 paiku koju, tund hiljem saabus Erle. Jutustasime ja sõime seemneleiba kitsejuustuga ning kõrvale rüüpasime limpsiga õlut. Saksamaal kohe ei saa teisiti. Kell 12 head ööd!

Autoga läbisõit oli nii väike, et ei vääri mainimist, jala aga sai kõnnitud midagi 6 ja 10 km vahele. Ei mõõtnud, aga pikem tee oli kui eelmisel päeval.

19. juuli 2010

Kuna Erle läks alles lõunaks tööle, siis lubasime endale hommikul pika magamise ning seejärel mitmetunnise jutustamise kohvi, tee ning kuklitega. Kuna Erle töökoht jäi suhteliselt Potsdami tee peale, siis startisime kõik koos Wannsee järvel asuva saare suunas. Sõitsime esmakordselt reisi jooksul läbi tunneli (paar päeva hiljem oli tunnel juba tavaline nähtus). Panime Erle maha ning parkla kõrvalisuse tõttu kallasime 10l kütust poolvägisi autosse, seekord kasutasime selleks puuoksa. Väike asjade ümberpakkimine ning suund ca 15 km kaugusel asuvasse Potsdami. Kuna soov oli ööseks kuhugi Berliinist kaugemale kämpingusse jõuda, siis lubasime Potsdamis endale ainult ühe vaatamisväärsuse. Valituks osutus piikonna suurim Sanssouci loss koos tohutu suure aiaga.

Kuumus oli taas kõrvetav minu tumedale peale ja meie mõlema suhteliselt heledale nahale. Lossi eest kaugemale ei jõudnudki, õnneks asus see mäe otsas, niiet lossi aed oli justkui peo peal. Loss ise oma tohutute sammaste ja nikerdustega oli ilus, meenutas midagi märksa lõunamaisemat kui Saksamaa. Järjekordne märk selleks kui vaheldusrikas ja ilus Saksamaa tegelikult on, seda nii looduse kui ka ehitiste poolest. Potsdamist liikusime edasi Müncheni suunas, nägime esimest korda viierealist kiirteed. Lõunasöögiks võileivad kiirtee-äärses puhkeplatisl. Kuna õhtu ei olnud enam kaugel, siis otsisime kohta laagrisse jäämiseks. Leidsime navist mõnusa jõeäärse kämpingukoha.

Kohale jõudes tuli meid tervitama jalgrattaga meesterahvas, kellelt Liivar suutis välja meelitada soodsa hinna (10 EURi), hiljem pabereid vormistades pani naine asja paika ja hinnaks jäi 14. Säh sulle tingimist. Reisi eesmärgiks on uurida kui odavalt on võimalik reisida autoga ning selle nö alles jäänud raha eest kasutada kõikvõimalikke tasulisi hüvesid (toit, vaatamisväärsused jmt). Hinna sees auto, telk, dush, pesu pesemine jmt. Omanikeks oli abielupaar, kes elavad terve hooaja sealsamas aias vagunelamus. Selline kodune ja vaikne koht. Naabriteks olid suuremamõõtmelised mees ja naine, kes olid külgkorviga mootorrattaga ringi rändamas.

Naabrid, tagaplaanil meie suksu ja telk.

Peale meie olid seal veel sakslased, hollandlased, taanlased ja norrakad. Tegime jõe äärt mööda pikema jalutuskäigu, nägime lambaid ja koeri.

Õhtusöögiks eestimaine Liivari tehtud pilaff, mis pole vist kunagi varem nii maitsev olnud – seljakarvad läksid lausa turri. Liivar, kes oli äärmiselt skeptiline kaasavõetud priimuse suhtes, pidi sõnu sööma ja tunnistama, et asi on lollikindel ja kompaktne.

Läbisõit: 1752 km

20. juuli 2010

Äratus, pesemine, spiraaliga vesi soojaks ja mõnus hommikune kaerahelbepuder nektariinidega oligi valmis. Päeva eesmärgiks jõuda Müncheni lähistele, st. enamus päevast kulus sõitmisele. Mida lõuna poole jõudsime, seda künklikumaks ja metsasemaks läks, hakkas tekkima esmakordselt loodus, milletaolist Eestis ei ole võimalik näha.

Hakkas tekkima esmakordselt loodus, milletaolist Eestis ei ole võimalik näha. Huvitavaks nähtuseks olid teeäärseid maid katvad lõputud humalapõllud.

Õhtuks parkisime ennast Müncheni külje all asuvasse kämpingusse. Hinnad juba märksa krõbedamad, seekord 21 EURi. Seekordne koht oli eelmisest oluliselt suurem. Seltskond oli kirev, naabriteks prantslased ja poolakad, teisel pool hekki soomlased ja inglased. Erinevalt eelmisest kohast oli pakutavate teenuste hulk lai, kuid kõik maksis. Näiteks köögis elektri kasutamine 50 eurosenti (selleks tuli elektriarvesti pilusse münt lükata), külm dush tasuta, soe 5 minutit 1 EUR (taaskord piluga masin, seekord mingite spetsiaalsete müntidega, mida sai eraldi osta) ja mis kõige vahvam – seal oli internet! 7 EURi päev. Meie jaoks oli see liig, internet peaks olema vabavara, mitte raha teenimise võimalus. Saame Eestis terve kuu selle raha eest netti kasutada. Üldiselt ajas asja ära, aga midagi ülimat ei olnud. Õhtusöögiks kartulipuder maalt kaasavõetud sealihakonservi (ise tehtud) ja sinihallitusjuustuga (soola asemel). Kartulipudru saime poest kuivainete riiulist, kuid osutus ülimaitsvaks ja üldse mitte klassikaliseks lurriks.

Õhtusöök.

Läbisõit: 2190 km.

21. juuli 2010

Täna on Liivari unistuste päev. Tema sõnul on igal enesest lugupidaval motospordihuvilisel kohustus käia vähemalt kord elus BMW Muuseumis. Liivar sai linnukese kirja.

BMW Muuseumi peahoone.

Kuna siin on kuumad päevad ja soojad ööd, siis telgis magamine ilma telgi pealiskatteta on kui õnnistus. Madrats pehme, õhk värske ja väga kiire paigaldada ja maha võtta – magamine sama mõnus nagu oma kodus. Hommikul keskmisest varajasem äratus, 5 minutit sooja kiirdushi ning hommikusöök (jogurt eilse pudruülejäägiga). Jõudes BMW Welti juurde, selgus, et München on äärmiselt problemaatilise parkimisega. Pea tund kulus parkimiskoha leidmiseks ja sellegi saime hinnaga 1 EUR tunnist ning tsoonis sees, st. jälle rohelise kleepsu värk. Seekord saime kohaliku käest infot, et saame endale hankida kleepsu tanklast hinnaga 5 EURi. Kuna parkida oli vaja kõigest mõneks tunniks ning plaanis ei olnud pikemalt sealkandis peatuda, siis võtsime riski ja lootsime trahvist pääsemisele. Jalutasime ärevas meeleolus BMW Welti. Meeldiva üllatusena sain, mina kui tudeng, pileti Liivarist poole odavamalt. Hinnad vastavalt 8 ja 4 EURi. Vaatamist oli lausa liiga palju. Poleks 2,5 tunnine ostetud parkimisaeg meid piiranud, siis oleks kindlasti terve päeva seal olnud. Pilte sai tehtud nii palju, et kui nad kõik ära vaadata, siis oleks justkui ise kohal käinud. Muuseumis õnnestus näha lisaks muule põnevale eestlasi, kes olid teel Hollandisse. Nad soovitasid meil külastada ka Mercedese muuseumi Stuttgardis (8 korrust vaatamist) – jätame järgmiseks korraks.

Leidsin omale auto, hea Tallinnas parkida :)

Autodest mittehuvitatud naissoost lugejatele teadmiseks, muuseumis oli naisi isegi rohkem kui mehi, niiet ei ole midagi ainult meeste teema. Väga huvitav oli. Naiseliku tähelepanekuna oli põnev jälgida kuidas jaanalinnusulgedest tolmuharjaga autosid üle pühiti, kõik läikis perfektselt.

Ajutise näituse hoone.

Peale muuseumi külastamist asusime otsima interneti võimalust, et leiaks auto jaoks parkimiskoha ning selle lähistelt rattarendi võimaluse. Peale paaritunniseid ponnistusi, ei leidnud ühtegi neist. Loobusime ning asusime otsima linna äärest poodi. Hakkas tekkima ärritus, kuna navi oli andnud terve päeva infot kõikvõimalike vajalike asutuste kohta, mida ei ekisteerinud näidatud asukohtades. Lisaks oli väljas närvesööv 42 kraadine kuumus, mis tähendas autos sees vähemalt viite lisakraadi. Tahtsime linnast minema saada. Leidsime lõpuks linnast väljasõidul omal käel postkontori ja poe. Vajalikud ostud tehtud hakkasime liikuma Romantische Straße poole. Jõudsime maaliliselt ilusa loodusega Weilheimi linnakesse, mille külje all asub Dietlhoferi järv. Kuna õhku võis noaga lõigata ja meie leemetasime kohutavalt, siis otsustasime kiire jahutuse kasuks. Vesi oli karge, järve põhi mõnusalt kivine ning ujudes vaateks Alpi tipud. Peatselt hakkas eemal mägede kohal sähvima äike ning kiirustasime autosse varju. Tuul tõusis ning hakkas vihma sadama. Sõitsime Weilheimis asuvasse Lidli poe parklasse plaani pidama ning sööma. Luksuslik söök koosnes leivast, suitsuvorstist, tomatist ning Brie juustust. Kiire ja kindel kõhutäis. Otsustasime ööbimiskohaks valida raudteejaama äärse parkla, millest olime ennist mööda sõitnud. Suhteliselt vaikne ning kõrvaline koht, mõned üksikud autod. Ilusad uued rongid kõrval ja kõrged mäetipud taustaks.

Seekord magasime autos, tagumised istmed alla lastud ja pehme madrats külje all. Tundus mõnus.

Läbisõit endalegi üllatusena väga väike : 2266 km.

22. juuli 2010

Ärkasime pool 8, kes teab mille peale. Igatahes oli kuum ning terve parkla paksult autosid täis. Meie kõrvale oli Porche, mis teeb loomahäält, isegi seda polnud kuulnud. Tuli kiire otsus asjad voodiriided koos madratsiga rulli keerata ning ülejäänud asjad tahaistmetele pilduda ja minema saada. Tagasi järve äärse, hommikune suplus ning tetrise mäng pagasiga. Järgmiseks sihtpunktiks McDonalds, lootuses internetti pääseda ja fotoka akusid laadida. Tuli välja, et internet täitsa olemas kasutades tasuta vauchereid tunniks ajaks. Müüja otsis igaltpoolt ning tuli välja, et vauchereid olid otsas. Liivar kauples meile ülemisele korrusele (mis ei olnud hetkel külastajatele avatud) kontakti juurde koha fotoka akude laadimiseks – hea seegi. Sisustasime aega blogi kirjutamise ja väikse hommikusöögiga. Müüjatele tekitas huvi Liivari kahtlane aksent (Berliinis arvati, et oleme hollandlased, pidi olema hollandi aksent) ning Liivar jutustas kust me tuleme ja kuhu ma läheme. Kõik olid õnnelikud :) ... jätkub hiljem.

19.juuli hommik

Nädalavahetus Berliinis on läbi. Täna hakkame liikuma vaikselt Müncheni poole, esimene suurem peatus Potsdam ning sealt edasi who knows.. :) Pikem jutt millalgi hiljem, kui tekib v6imalus interneti kasutamiseks.

17. juuli 2010

Good morning, Berlin! Vihma sajab, elu on ilus. Hingame üle pika aja normaalselt :)

Eurotrip

Kuna aega napib, siis on tegemist kiiresti kirjutatud ja praktiliselt läbilugemata jutuga :) Aga info annab muretsejatele edasi.

14.juuli 2010

Start Tõutsimäelt kell 10. Kõigepealt Võrru internetti, seejärel toidupoodi, panka ning turule. Suure hurraaga seadsime nina välismaa poole (kell oli siis täpselt 12.47), 1 km möödudes tabas meid teeremont. Ilm oli kuum ja motivatsioon suur, elasime üle. Auto oli läikima löödud ja üle lakutud lootuses, et Saksamaal on ilusad teed ja tolmu võib ainult unes näha. Esimene arusaamatus leidis peagi aset - Autoroute suunas meid Vastseliina kaudu, Lätisse, navi aga Valga. Otsustasime helistada viimast korda vanematele ja targematele – nemad pakkusid välja kolmanda variandi, minge läbi R6uge. Suureks üllatuseks oli pool maast kruusatee ning Lätisse asfalttee peale jõudes puhkusime auto tolmust puhtaks ja seda sõna otseses mõttes :) Ei saanudki aru, kas pea käis ringi puhkumisest või kuumusest. Läti läks ruttu, teeolud polnud just kiita, loomulikult võrreldes Tallinn-Tartuga, aga samas midagi väga hullu ka ei olnud. Ikkagi eestlastlik, “meil on pudrumäed palju kõrgemad” värk. Märkamatult jõudsime Leetu, peale piiri tegime väike kütusesüsti autole ning istusime korraks väljaspool autot ning nautisime 2 minutit jalgadesirutust. Seejärel läks kibekiireks kuna vihma hakkas tibutama. Selleks ajaks kui parklast väljusime oli paduvihm nii suur, et tekkis kahtlus, ehk peaks parklas ootama veel natuke.

Nähtavus oli hea.

Siiski eesmärgiks oli enne hilisõhtut ööbimiskoht leida ja seda kindlasti Lõuna-Leedus. Seega jätkasime teed suures vihmas ja äikses, karastavalt mõnus jahe õhk saabus samuti. Temperatuur langes ca 25 peale. Paari tunni möödudes oli taas soe päikseline suveilm ning Kaunasesse jõudes oli selge, et tuleb otsida koht ujumiseks. Selleks leidsime mingi Annekanali laadse veekogu, kus polnud küll liivaranda, kuid oli arvuliselt rajakesi läbi võsa, mis viisid otse vette, kus oli suureteraline hallikas liivapõhi. Ülimõnus! Ööbimiskoha otsingutel saime teada, et Statoli ei paku internetti ning muu tehnika samuti vaikib. Tabas infosulg. Kuna Kaunasest ida suunas asub suur paisjärv, siis eeldasime, et sealpool võib midagi leiduda. Eneselegi üllatusena oligi tee ääres aiaga piiratud kämping, kuid raha taheti meie jaoks liiga palju. Lõpuks maandusime Kaunase külje all asuvasse Neste tankla parklasse.

Viisime läbi piduliku mitmekäigulise söömaaja kaasavõetud toiduaeintest ning väsimuse suuruse tõttu ei viitsinud autosse korraliku magamist orgunnida. Lasime istmed alla, ehitasime olemasolevatest materjalidest päikesekaitsed akendele ning öölambi ja püüdsime suurest kuumusest hoolimata uinuda.

Unemati saabus u 12 paiku öösel. Päevane läbisõit 510 km. Kütusekulust niipalju, et Tõutsimäel mahutasime paaki 60 liitrit ning pagasina võtsime kaasa 2x10l ja 5l kanistrid. Ühe 10l kanistri tühjendasime Läti-Leedu piiri lähistel.

15. juuli 2010

Olime tublid ja ärkasime u 6 ajal, mis suuresti oli tingitud liigsest kuumusest autos. Tegime peale 15 minutist hambaarjade otsimist kiire hambapesu ja startisime 6.40 suunaga Marijampole linna, eesmärgiga Neste tanklat külastada. Kuna Leedus on reisi odavaim kütus, siis püüdsime pigistada sisse võimalikult palju kütust– plastnoa abiga 17 liitrit. Ei ütleks, et säästsime meeletu summa J Leedu-Poola piirile jõudsime 8.30. Liivar märkas võimalust ennast natuke kasida ja muid vajadusi rahuldada. Peale mõningast aega tuli Liivar tagasi õnneliku, kuid räsituna, saades kogemuse elu kõige jubedamast ja mustemast wc-st. Ei soovita!

Kuna kumbki meist ei armasta rekkaid ning eesmärk oli õhtuks kuhugi Põhja-Saksasse jõuda, siis valisime natuke ebaharilikuma marsruudi kui transiidi. Ilma peatusteta läbisime Suwalki ning miljon asulat, kus oli kiiruspiiranguks 60. Neid ühendasid meie jaoks ülikitsad asfaltkattega teed, millel puudusid igasugused ääred, st ei ole kruusa, ei ole poste, ei ole jooni, on asfalt ja on kohe muru ning nende reljeefi vahe korralikult suur. Leidus ka hulgaliselt löökauke. Kuna teedel puudusid ääred, siis lisaks muule olid sunnitud seal liikusma jalgratturid, jalakäijad, koerad ja traktorid.

Natuke moodsam tee (koos kruusast äärtega), kiiruspiiranguks 90.

Iga teine auto oli pisitilluke Fiat või vähemalt varustatud üüratult pika antenniga, mille abil saadakse infot politsei asukoha kohta. Taipasime üsna kiirelt, et kiiruspiirangud kui sellised kehtivad pigem turistide jaoks. Sõideti üle ja alt ja kurvis ja igaltpoolt. Imetlusväärne kuidas 10 kw mootoriga autodest võib taolisi kiirusi arendada. Rekadest ma parem üldse ei räägi. Kui nüüd autosõit välja jätta, siis vaated olid imelised, tee ääred piiratud pärnadest alleedega ning õige ohtralt oli kurgesid - kõigil kuumusest nokad lahti. Nägime väga ilusaid surnuaedu ning huvitavaid eluolusid.

Poola teedeäärne loodus on äärmiselt ilus.Mida rohkem lääne poole, seda paremad teed. See on üks laiematest.

Pikem närvesööv peatus tekkis ühes tundmatus linnas. Kuna sigaretisüütaja jaoturi kaitse kärssas läbi, siis uue otsingutel juhatati meid lähedalasuvasse elektroonikapoodi. Selgus, et pood ei asunud kuigi lähedal ning asula keskel viidi läbi suurt teeremonti, lisaks oli asula piiratud jõega, milletõttu olime sunnitud tunnikese veetma linnast väljasõitu otsides. Navi ei näita teeremonte. Uut kaitset ka ei saanud.

Peale sadu kilomeetreid jõudsime Toruni linna, mis oli äärmiselt ilus, kuid kuum (saavutasime päeva maksimumi 41 väljas ja 42,5 autos) ja tiheda liiklusega. Peatust ei teinud aja ja hügieenipuuduste tõttu. Järgnevalt põikasime läbi hääldamatust linnast nimega Bydgoszcz (büd´koššššš?). Vaikselt hakkas tekkima tüdimus ja väsimus, keerasime mõnekümmend km linnast eemal esimesse tanklasse, sealt ostsime külma vett ja jäätist ning tegime juuksed märjaks. Jätkus sõit piirilähedasse Szczecini. Kiire vahepeatus Shelli tanklas, seekord plastlusika abiga lisandus paaki 31 liitrit diislit. Peale piiriületust suundusime väiksesse linnakesse Penkunisse (kell 9 õhtul Eesti aja järgi). Jõudsime järeldusele, et oleme ära teeninud korraliku ööbimiskoha.

Meie ööbimiskoht, paistavad magamistoa aknad.

Peale mõningasi otsinguid leidsime kena maja veel kenama aiaga, kuhu peale läbirääkimisi pidama jäime. Sain tervituskingituse Saksa mesilaselt, kellelt sain nõela ja korraliku paistetuse. Ööbimine: kahepeale kokku maksis sealne olemine 36 eurot, mida võib pidada odavaks arvestades mugavusi. Tegemist oli eraldatud majaosaga, kuhu kuulusid magamis-, elu- ja söögituba, kaminaga esik (mida sellise kuumusega ei suutnud vaadatagi), vannituba koos saunaga. Luksust rohkem kui küll. Õhtusöök oli rändajatele kohane - kaasavõetud purgisupp, mille keeduspiraaliga kuumaks ajasime ning võileivad.

Üldiselt veendusime, et Poola on väga huvitav koht, kus on liiga kiired ja väiksed autod, kitsad teed, palju antenne ja kohutav sildimajandus. Poolakate usk on tõsiselt tugev, igas asulas on vähemalt 1 kirik, altar või surnuaed ning need on laitmatult ilusad ja korralikud. Huvitav on ka õuealadel murukatte puudumine, poodide ja söögikohtade parklad koosnevad liivast. Lehmad olid ka omamoodi, esimesed jalad olid müstiliselt tahapoole suunatud, tekkis tunne, et nad sageli kukuvad pea peale. Ja põllule jalgratta ja pangega lüpsma tulnud naised olid ka vahvad. Ei tea kuidas nad nende pangedega koju tagasi läksid.

Huvitav, kas keegi neid reklaame tegelikult ka loeb, möödas6ites me ei suutnud ühte pealkirja ka tabada..

Päeva kokkuvõtteks läbisime 865 km ning 14 järjestikuse tunniga. Mainimist vajab ka asjaolu, et autol puudub jätkuvalt konditsioneer.

16.juuli 2010

Hiline äratus, voodist välja 9, pesemine, hommikusöögiks puder ning võileivad, peale seda pakkimine. Maja perenaine mainis peale ärasulanud Kalevi shokolaadi üleandmist arusaajalt, et nad ei ole 6 nädalat vihma näinud. Kõik on loomulik. Tänaseks sihtmärgiks Warnemünde. Kuna olime Liivari täditütre Erlega vahelduva eduga suhelnud, siis kontrolli mõttes võtsime hoo maha Klockowi puhkeplatsil, et saada selgust tänase sihtmärgi otstarbekusest. Kärsitult oodates suutis Liivar 3 korda turvavöö kinnitada ning auto käivitada liikumiseks ükskõik millises suunas. Õnneks suutsin ta maha rahustada, kuna viimasel korral unustas liivar plätud auto ukse ette jätta, väljapoole loomulikult. Natuke aega hiljem selgus, et lähme Berliini, kus ootab meid üks tore alkoholipoe müüja koos Erle korteri võtmetega. Berliini jõudsime üllatavalt ruttu, kuid linnas sees oli hullumaja. Kuna tegemist on reede õhtuga, siis olid ummikud üüratud ning linnast välja viis kilomeetrite pikkune saba. Peale kümneid reastumisi ja ristmikuid jõudsime kesklinnast ca 5 km kaugusel asuvasse hubasesse korterisse. Kuumus oli selleks hetkeks meeletu, võttis pea tuikama ja jalad värisema. Tundsime, et kehal on tekkimas keskmisest tugevam vedelikupuudus. Pakkisime asjad ning vedasime korterisse, võtsime kiire dushi ning lähtuvalt navist vudisime 100m kaugusel asuvasse Aldisse. Navi loomulikult jätsime koju, sest pood pidavat lähedal asuma. Peale pooletunnist tiirutamist taipasime, et poodi enam ei eksisteeri antud aadressil. Tagasi koju ning teisele katsele, seekord võtsime navi kaasa, peale mõningast möödapanekut leidsime poe ning ostsime ohtralt erinevaid vedelikke ning kohalikku traditsiooni arvestades vorsti ja hapukapsast (bradwurst und sauerkraut). Teel koju võitis nälg kaine mõistuse ning tuli teha kiire kebab ja jätta äsjaostetud õhtusöök järgmiseks päevaks. Kebab oli huvitav, maksis kõigest 2 euri ning liha osakaal oli tibatilluke, kuid see-eest leidus seal vahel kõikvõimalikku ja võimatut. Püüan meenutada: krõbe sai seesami seemnetega, küüslaugukaste, lehtsalat, tomat, marineeritud paprika, sibul, fritüüritud praekartulid, natuke liha ning juustupulber. Sai oli nii krõbe, et tegime mõlemad huuled katki. Maitses hästi igatahes. Teepeal Liivar veendus, et õhtu ilma õlleta pole ikka päris see. Kuna alkoholipoe ühest õllest ei piisanud isu rahuldamiseks, siis Liivar läks uue poe otsingutele, kus oleks valikut ning soodsad hinnad. Peale tunnist äraolekut saabus ta rahulolevana ja 4 pudeli õllega. Õhtu kujunes lebamise ja olemise peale. Meeldiv on tõdeda, et toiduained on soodsad ning puuviljad värsked. Sattusin sõltuvusse jääteest, mille 1,5l pakk maksab u 7 eestlast. Mulle harjumatult ei asu piim teps mitte külmikus, vaid tetrapakendis ja mahlade vahel riiulil, muid piimatooteid ausaltöeldes ei leidnutki. Ma olen kindel, et enamus sakslasi ei ole kunagi lehma näinud või on näinud ja vaade ei meeldinud (üldiselt nad on siiski näinud – lillat Milka lehma).

Peale Poolat oli lõõgastava sõita laial teel ilma tõmblemata ja kiiruse võis valida praktiliselt oma suva järgi. Sõidu mõttes seni lihtsaim päev, läbisime 171 km ilma kiirustamata. Temperatuur kõikus 40 ringis. Ööd on samuti kuumad. Berliinis ei ole õhku ega tuult ning veendusime, et paketina müüdavate soojamaareiside m6tkus suvel on meie jaoks veel rohkem vähenenud.