Ärkasime pool 8, kes teab mille peale. Igatahes oli kuum ning terve parkla paksult autosid täis. Meie kõrvale oli Porche, mis teeb loomahäält, isegi seda polnud kuulnud. Tuli kiire otsus voodiriided koos madratsiga rulli keerata ning ülejäänud asjad taha istmetele pilduda ja minema saada. Tagasi järve äärde, hommikune suplus ning tetrise mäng pagasiga. Järgmiseks sihtpunktiks McDonalds, lootuses internetti pääseda ja fotoka akusid laadida. Tuli välja, et internet täitsa olemas, kasutades tasuta vauchereid tunniks ajaks. Müüja otsis igaltpoolt ning tuli välja, et vauchereid olid otsas. Liivar kauples meile ülemisele korrusele (mis ei olnud hetkel külastajatele avatud) kontakti juurde koha, fotoka akude laadimiseks – hea seegi. Sisustasime aega blogi kirjutamise ja väikse hommikusöögiga. Müüjatele tekitas huvi Liivari kahtlane aksent (Berliinis arvati, et oleme hollandlased, pidi olema hollandi aksent) ning Liivar jutustas kust me tuleme ja kuhu ma läheme. Kõik olid õnnelikud :) ... jätkub hiljem.
22. juuli 2010 (Liivar jätkab)
Kõhud ja akud täis, jätsime toreda seltskonnaga McDonaldsist hüvasti ja hakkasime edasi liikuma.
Mäe tipus ootas meid pisike söögikoht ja hindamatu vaade ümbruskonnale. Kuna ilm oli väga ilus ja kõhuke ka tühja võitu, otsustasime teha kerge kehakinnituse kohaliku CurryWursti ja WeissBier´ga. (Õllesõpradele siinkohal täiendavaks infoks, et pakuti külma tumedat Weissbieri otse vaadist ja see maitses fantastiliselt).
Kuna meid ootas veel ees kogu reisi Grande Finale, siis olime sunnitud liikuma mäest alla tagasi auto juurde ja sõitu jätkama. Parklasse jõudes märkasime, et auto termomeeter oli ajutiselt oma töö lõpetanud, kuna temperatuur oli lihtsalt liiga kõrge (kui aparaat hiljem uuesti ellu ärkas, siis ilutses seal 52,2 kraadi). Tõmbasime veidi hinge ja hakkasime edasi sõitma, lossini veel loetud kilomeetrid. Liiklus maanteel läks järjest tihedamaks - turistide hordid olid teel losside juurde. Jõudsime lossi külastajatele mõeldud tasulisse parklasse, kus tuli maksta päris kopsakas tasu. Otsustasime auto paari km kaugusele teeäärsesse tasuta parklasse jätta ning veidi jalutada ja nautida ilusat vaadet. Taevasse olid kogunenud ärevad pilved ja õhus oli tunda elektrit. Tee lossini oli väga vaevarikas ja pikk. Turistidel oli lisatasu eest võimalik sõita lossi juurde bussi või isegi hobuvankriga. Meie siiski otsustasime värskes (loe: äärmiselt lämbes) õhus väikese jalutuskäigu kasuks ja liikusime jalgsi. Vahetult enne lossi juurde jõudmist hakkas vihma tibutama, mis läks momentaalselt üle padukaks ja raheks.
Vihmavarju meil kaasas polnd ja seetõttu osutus valituks tihedam teeäärne puu, mis mingi hetk enam ei andnud piisavalt varju. Trügisime üle tee asuva varjualuse alla, mis niigi nägi välja nagu inimsilgutops. Tasapisi sadas pilvest kõik vihma ära ja ilm läks uuesti ilusaks. Tegime tiiru ümber lossi ja imestasime, kuidas inimkäed on küll sellise monstrumi kalju otsa ehitanud. Liikudes lossi ümber, avastasime pisikese trepi, mis kulges mööda kaljuseina kaljude vahel asuvasse orgu. Päris pikalt liikusime alla, kõrvad lukus, ja lõpuks jõudsime pärale.
Meie ees laius suur mägikosk kristallselge sinaka veega. Fantastiline vaatepilt. Tegime värskenduseks jalad/näod märjaks – vesi oli jääkülm. Oru põhjast taevapoole vaadates oli näha Marienbrücke silda, mis asus kahe kaljuseina vahel.
Tuli hakata jälle mööda kitsast kaljuteed üles rassima. Sillale jõudes avanes meile seninägematu vaade – loss oli peo peal, taustaks ilus loodus.
Mina liikusin sillal väga ettevaatlikult ja alla eriti ei vaadanud, kuna me asusime maapinnast väga kõrgel. Seejärel hakkasime liikuma auto juurde – oli päris mitu km tulla mäest alla. Teepeal läks Tiiul plätu ka laiali ja tal tuli pool maad paljajalu tagasi kõndida mööga kivist mägiteed. Sõitsime edasi Füssenisse, kus hakkasime otsima interneti võimalusi. Jõudsime kohaliku McDonaldsi juurde ja otsustasime proovida, et kas nüüd õnnestub saada mõne tasuta interneti voucheri. Pärast põgusat vestlust selgus, et voucherid jälle otsas ja teha ei miskit. Uuris in kõrvallaua poistelt, et kas neil pole võimalust oma telefonile saata parool, millega saab tunnikese tasuta internetti. Kuna nad olid oma internetivõimaluse juba ära kasutanud, helistasid sõpradele ja ajasid asja korda. Nii me saimegi esimest korda internetti suvalises kohas Saksamaal, uskumatu kui keeruline. Suhtlesin pikalt selle seltskonnaga ja tuli välja, et tegemist ajateenijatega, üle tee asuvast pataljonist. Vastutasuks sai kingitud paari Suva sokke ja Kalevi šokolaadi. Pärast korralikku õhtueinet ja tunnikest internetti hakkasime otsima ööbimiskohta. Vihma sadas ja telkida oleks olnud mõtetu. Jõudsime naaberlinna, kus otsisime turvalise poeparkla ning sättisime ennast magama.
Läbisõit: 2355 km
23. juuli 2010
Hommikul ärkasime üles, tegime kerge hommikusöögi ja seadsime jälle teele. Ilm oli päris nigel, öösel oli vahelduva eduga sadanud vihma ja ega hommik paremgi polnud. Sõit kulges maalilise looduse ja pisikeste asulate lähedalt. Läbisime mitut tunnelit, mis kulgesid läbi mägede ning lõpuks jõudsime Austriasse. Mida rohkem lõuna poole sõitsime seda, kõrgemaks tipud läksid. Teepeale jäid ka ilusad mägijõed oma rohekassinise selge veega.
Tee kulges koguaeg s-kujulist trajektoori pidi ülesmäge ja tippu jõudmine paistis võimatu näivat. Vahepeal peatusime puhkealadel (Rastplatz), et teha pilte mägijärvedest ja ümbruskonna ilusatest vaadetest.
Ühel kitsal lõigul hakkas auto tõrkuma ja suri välja. Süda jättis tol hetkel meil vist küll mitu lööki vahele. Tee oli kitsas ning liiklus väga tihe. Meie taha tekkis suur kolonn autosid. Kuhugi polnud keerata ka. Lõpuks saime auto tööle ja liikusime vaevaliselt ülesmäge. Jõudsime sõita niikaua kuni tuli esimene tee laiend, kuhu sai kõrvale tõmmata. Pidasime hetke nõu ja Liivar kontrollis auto üle, pealtnäha tundus kõik korras. Käivitus ka ilusti aga tundus, et suure tõusuga tekkisid probleemid. Palju polnud minna, sest mäe tipp oli lähedal ja sõit oleks siis allamäge kulgenud. Vaevaliselt liikusime ~30 km/h ja see sõit tundus terve igavik. Lõpuks jõudsime mäe otsa ja hakkasime alla liikuma. Sõit alla kulges ilma probleemideta ja tundus, et see oli mingi ajutine kottermann ning kõik on korras. Lõpuks jõudsime kiirteele ja hakkasime liikuma Innsbrucki poole. Kuna ilm oli kehv, loobusime linna s sees käimisest ning sõitsime sellest mööda. Lootsime õhtuks jõuda Salzburgi. Saime umbes 500 km sõita ja auto hakkas jälle puterdama – täitsa tasasel maal. Sellest võis järeldada, et probleemid pole kaugeltki möödas ja see jama ei ole tingitud mägedest. Kontrollisin veel mootori üle ja pealtnäha tundus kõik korras olevat. Panime ohutuled põlema ja proovisime edasi liikuda. Sõit kulges edasi hästi rahulikult, kiiretee ääres. Paar korda läks auto tõrkumine täitsa hulluks ja olime sunnitud teepervel peatuma. Jälle ükskord teeääres autot käivitades peatus meie taga ADAC`i maanteeabi ja uuris, mis meil juhtunud on. Pika seletamise peale saime kokkulepitud niipalju, et hakkame edasi sõitma ja ta saadab meid järgmise mahasõiduni. Nii me sõitsime kiirteel vilkuritega maanteeabi ees. Siiski auto töötas tol momendil hästi ja saime ilusti edasi liikuda. Tee Salzburgi kulgeb läbi Saksamaa ja juba sõitsimegi vaikselt Saksamaa pinnal. Esialgne hommikune plaan Salzburgi jõuda ei pidanud paika, kuna auto tõrkus pidevalt ja keskmine kiirus kukkus kõvasti. Tiiu otsis navi pealt meile kämpingu ja meil jäi sõita veel ainult 9 km. Nagu kiuste kadus autol jälle jõud ära ja saime liikuda ainult 30-40 km/h. Kuidagi jõudsime siiski ööbimiskohta, mis asus kuulsa Chiemsee järve ääres. Ööbimine maksis 25€ ja see hõlmas siis telkimiskohta ja pesemisvõimalusi. Kuna päev oli väga pingeline ja autoga pidevad jamad, siis olime ära teeninud ühe korraliku ujumise. Vesi oli soe ja mõnus aga väljas oli ilm järjest jahedamaks läinud, taevas tumedad pilved ja paistis, et kohe-kohe hakkab jälle sadama. Lippasime kiirelt auto juurde ja panime telgi püsti. Ja siis hakkas sadama. Siinkohal võib etteruttavalt öelda, et see oli alles pika vihmasaju algus. Tegime kiire õhtusöögi priimusel ja kolisime telki. Tuul tõusis ja paistis väga tuuline öö tulevat. Meiejaoks ülikeeruline päev oli lõppemas. Tulemuseks oli katkine auto, korralik vihmasadu ja kaugus kodust ~2000 km.
Läbisõit: 2607 km
